Padise põhikooli 3 õpetajat käisid Taanis, et 2 järjestikulisel päeval jälgida koolitööd Sankt Joseph Søstrenes skole erakoolis. Ajakavaga saime tutvuda veel Eestis olles. Seal olles külastasime inglise keele tundi, eelkooli rühma ja tehnoloogia tundi.
Miks just Taani? Aga sellepärast, et mind huvitab kuidas toimib Taani haridussüsteem, kus väärtustatakse kõrgelt õpilaste heaolu ja mis on üks stressivabamaid.
Sarnaselt Eestiga on neil 9-klassiline põhikool, siis kolmeaastane gümnaasiumiharidus. Hindamisega aga alustatakse kaheksandas klassis. Taanlased peavad hindelist teadmiste kontrolli liialt pingeliseks ja stresssirohkeks ning õppetööd pärssivaks. Õpilaste tulemusi Taanis ei võrrelda ja igaühel lastakse liikuda omas tempos. Taani õpetajad määratlevad õppimist ennekõike õpetaja ja õpilase vahelise protsessina, teekonnana. Põhikooli võib lõpetada lisa-aastal ehk kümnendas klassis. Koolitee võib Taanis pikemaks venida.
Taanlastel on sarnaselt meiega elektrooniline õppeinfosüsteem, aga erinevalt meist ei kajastata lapsevanemale kooli igapäevaelu. Nii ei tunne õpilased õpitulemuste saavutamisel ka kodust survet ning nende elu on rahulikum. Tõsisemate raskuste korral antakse lapsevanemale teada, millega tuleks kodus tegeleda. Meil on hinded ja hinnangud lapsevanemale näha, see võimaldab neil pidevalt jälgida lapse edenemist ning vajadusel õppeprotsessi sekkuda. Taanis usaldatakse õpetaja ja õpilase suhet rohkem. Eestis on lapsevanem kooliellu aktiivsemalt kaasatud. Sellega aga kaasnevad pinged. Taanis vastutab õpilane oma õppimise eest rohkem ise.
Taanis on tähtsal kohal lapse sotsiaalne areng. Ta õpib end väärtustama, teistega arvestama, koostööd tegema. Külastatud tundides oli õpilaste iseseisev ja ühine tegutsemine, mitte õpetaja loeng. Koolide eesmärk peakski olema õpetada inimest, mitte lihtsalt mõõta tema teadmisi.
Iseseisvuse kasvatus tuli esile eelkooli rühma külastades. Probleemi tekkides läksid õpilased ise õpetaja juurde, et saada abi probleemi lahendamisel. Tuttavlikult olid eelkoolirühma klassiruumi seinal pildid erinevate häälikutega.
Klassiruumis oli igal õpilasel oma panipaik. Koridoris olid lauad õpilastele, kes iseseisvalt tööd teha tahtsid või kellele selline eraldatus vajalik oli. Vahetunnil oldi enamasti õues, kus oli võimalusi mitmeteks tegemisteks/mängudeks, millest võeti ka väga aktiivselt osa. Kooliõues oli ka katusealune lõkkekoht. Osa õpilasi kogunes õppepäeva alguses võimlasse, et u 10 minuti ühiselt laulda.
Koolis valitses vaikus, ka eelkoolirühmas. Lapsed toimetasid, istusid pukkide otsas kõrge laua ääres. Õpilased panid oma telefonid esimesel tunnil klassiruumis asuvasse lukustatavasse kappi. Raamatukogu oli terve koolipäev avatud, seal oli õpilastel võimalus lugeda ja paljundada.
4-9nda klassi õpilased kasutasid oma isiklikke sülearvuteid. Ühe tunni teemaks oli „Minu Iidol”. Õpilased esitlesid projektoriga seina peale vastavat infot. Iga slaidi kohta oli õpilasel oma paber vastava infoga, et tunda end kindlamana oma referaati esitledes. Sellise õppetöö viisi võtan üle ka oma klassi.
Erivajadustega lastega tegelemiseks olid koolis omad abivõtted. Näiteks suunati üks ATH-ga laps rahutuks minnes oma sõbraga eriülesannet täitma, et tal oleks vaheldust. Tol korral oli eriülesandeks paljundamine.
Õpetaja kasutas oma klassi laste tähelepanu/fookuse koondamiseks (kui see kippus hajuma), käteplaksu rütmiharjutust. Seda meetodi kasutan nüüd ka ise oma klassiruumis. Kui aga tunnis lobisemine liiga valjuks läks tõstis õpetaja lihtsalt käe ja õpilased mõistsid jälle õppetööle keskenduda. Ka sellise võtte võtsin üle ja see toimib.
Teste tehakse ka Taani koolides, kuid tagasisidestamisel on fookus õpetaja sõnalisel hinnangul. Lapsevanem saab õpingute edenemise kohta koolist tagasisidet paar korda aastas arenguvestlusel.
Õpetajad ei pööranud õpilaste riietusele tähelepanu. Kes kandis siseruumis mütsi või kapuutsi jne., see oli kõik lubatud. Leian, et nii ongi õige ja olen nüüd ka ise oma õpilaste riiete suhtes leplik. On ju oluline õppetöö ja see, et laps särasilmil ise kooli tahab tulla, mitte see milliseid riideid keegi kannab. Samas on oluline rõhutada, et õppimine on töö, protsess ja alati pole see kerge, kuid õppimine on igal juhul väärt tegevus.
Tehnoloogia tunnis oli rühm jagatud kaheks, ühed tegid puutööd ja teised tegid süüa. Nägime kuidas õpilased valmistasid rullkooki. Küpsetisse lisati õpilaste endi poolt korjatud marjad, mille nad olid eelnevalt moosiks keetnud.
Koolitoitu ei pakutud, õpilastel ja õpetajatel oli oma toit kaasas. Õpetajate toas oli nõudepesumasin.
Kool jättis hea mulje. Austati üksteist! Püüan nüüd ka ise oma klassis üksteise austamisele rõhku panna. Püüan olla selles hea eeskuju. Näiteks palun lastelt vabandust kui ise eksin. Nii näeb õpilane, et me kõik teeme vigu, ja alati on võimalus vabandust paluda – seda teades on pingevabam õppida. Austan iga õpilase arvamust ja õpetan üksteist rohkem kuulama ja arvesse võtma erinevaid vaatepunkte ning mõtteid. Austan rohkem ka oma kolleege ja oma klassi laste vanemaid.
2 päeva olime kohapeal, küsimusi mida oleks tahtnud küsida tuli hiljem. Uurisin ise internetist nende koolisüsteemi kohta, sest see huvitab mind.
Vastuvõtt oli väga soe. Mulle väga meeldis seal. Võimalusel läheksin uuesti mõne välisriigi haridussüsteeemiga tutvuma.
Artikli autor: Ille Kaljurand